Just siis sa läksid ära
kui tahtsin sulle öelda...
läksid, ei teinud kära.
polnud aega rääkida, mõelda.

Ja nüüd ma istun.
Istun ja vaatan
midagi ma ei näe, ei tunne, ei taju.
Pisara. Kaks. Kolm, poetan.
Tunnen, kuidas maailm selga vajub.

Nii raske on kanda seda valu,
mu jalad enam ei kanna.
rohkem ma ei suuda, ei talu.

Nii raske on mitte nutta,
just kui tahaks end maha matta
segaste tunnete ja kõige eest peitu,
mulla alla.

Valelootus

Su kirsspunased huuled,
on mind viinud siit ära
ma ei tea, kas kuuled
minu südame kära.

Süda peksab kui lakkamatu trumm
see hetk on nii ehe ja hea.

Kõnnid reipalt mu poole
külmavärinates vaatan ekslevalt maha
ei pööra tähtsust mu soole,
hoopis kella teada tahad.

Andromeda

Vesi voolab üle taeva

voolab minus, voolab sinus.

See vesi ei ole miski kadu,

see on praegu ja igavesti.


Tunnen end kui joobes

olen joobunud õnnest.

Õnnest olles sinuga,

või vähemalt rääkides,

kirjutades...


Tea, ükspäev, on päev,

kui see vesi aurab ära.

Aurab nii ära,

et läheb ära,

läheb ära.

Ja sellest saab üks,

mu arm

Elupeegel

Tol päeval, kui vaatasid
oma ookeanikarva silmadega mulle otsa,
tabas mind miski
otse südamesse.
see pilk on ikka veel nii ehe,
õige ja...

Ja tol päeval,
kui tegid oma esimesed sammud.
Seisin su kõrval,
et sa ometi ei kukuks.

Hetked on igavesed,
elavad meis igavesti.
Inimesed seda kahjuks pole...

Seisan siin, Sinu kalmul,
Sinu viiendal sünnipäeval.
Puhastan risti kuuse- ja männiokastest,
asetan vaasi uue kimbu lilli.

See pilk, mis on minu südames
on ainuke ja ainus põhjus
miks veel elada.

Mittemõtted

need kuradi linnud
ja sina
ja veel miljon asja
on mul silmas pinnuks

jah, tahaks lennata nagu need linnud
jah, tahaks minna siit ära
just nagu õunad, mis talveks on kõdu
just nagu lomp, mis kuivab ära

Jah, ükskord ma lähen
lähen, jah ma lähen
igaveseks...

Mittetunded

Need purjed.

Need purjed, mis on merel,

kuid nii kaugel.

Ma kuulen, ma näen, ma tunnen

soe kevadtuul sais su juuksed,

paitas su põski ja silmi ja...

sa tulid mulle lähemale,

maikellukesed käes,

ma olin kail,

ma olin rõõmus

„tuul pööras“ ütlesid sa

surusid lilled mulle tugevalt pihku,

lahkusid uttu

igaveseks...

õhk oli ühtäkki mõrk

ja neid purjeid,

neid purjeid,

ei ole enam...